Leili ja Kalle

 
Leili on mõned aastad üle oma keskea elanud. Tal on kartulikoorekarva keemilisest lokist räsitud, kuid siiski veel kergelt laines juuksed. Leili silmad on veidi väsinud, kuid siiski on aeg-ajalt kumamas tema hallis pilgus sädet. Sädet, mida ta tundis aastaid tagasi Kallega kohtudes. Kalle on Leilile kõik. Leili on Kallesse jäägitult armunud. Tihtipeale keedab Leili Kallele tema lemmikrooga – piimasuppi. Seevastu Kalle aga tänab armastatut lõõgastava kaelamassaažiga. Nõnda on elatud kahekesi koos pikad imeilusad aastad.

Leili armastab end daamile kohaselt ikka laupäevahommikuti ilusaks sättida. Ta seab endale selga kõige ilusama mürkrohelise pükskostüümi ning asetab rinda kirsipunase kuldsete ääristega prossi. Isegi huuli värvib see daam Leili. Olenemata sellest, et vanust juba üle poole sajandi, otsib ikka Leili aeg-ajalt salakirstust üles oma punakas-pruuni huulepulga ning üllatab taas Kallet oma naiselike võludega.

Kallele meeldib, et Leili tal nii uhke ja ilus on. Kalle ei ole küll suuremat sorti sõnasepp, kuid see-eest teab Leili, et on armastatud oma kalli kaaslase poolt.
Kalle jumaldab päikest. Pühapäevahommikuti magab ta ikka Leili kõrval päikesetõusuni välja ja siis uriseb kurjalt naise peale, kui too ta üles äratab.

Täna on Leilil ja Kallel eriline päev. Ei ole küll laupäev, et Leili end mürkrohelisse ülikonda riietuks ja huuled punaseks võõpaks ning oma naiselikku ilu Kallele ilmutaks. Ei ole ka pühapäev, kus Kalle saaks nautida hommikust und päikesetõusuni. On hoopis teisipäev. Üks pealtnäha tavaline teisipäev. Kaheksateistkümnes novembrikuu päev. Kallel on sünnipäev. Ei tea enam kumbki, kui vanaks härra saab. Leili ei mäleta, Kalle ei suvatse rääkida. Istuvad nad siis oma helesinises köögis tagasihoidliku peolaua taga.

Pohlamorss kristallpokaalides. Kartulisalat hapukurgiga ema kingitud klaaskausis. Piimasupp. Piimasupp on roog, millest sünnipäevalast ilma ei jäeta. Kui Kalle sündis, oli see väidetavalt esimene toit, mis ema talle andis – kurnas riisi usinasti välja ning poiss sai sooja piima. Vaene aeg, mis teha.
Leili teab, kuidas oma armsamat ikka rõõmustada – piimasupist ei suuda Kalle iial ära öelda.
Ka magustoit on Leilil pidupäevaks varutud. Sefiiritort. Isegi kohvi keetis Leili valmis, kuigi teadis, et peab seda üksinda jooma. Kallele kohv ei meeldi. Tema tervisele see hea ei ole ja seetõttu lepib tema piimaga. Piimaga on jah Kallel eriline side. Eks ta ole maal üles kasvanud. Emal polnud temale ning õdedele-vendadele suurt midagi süüa anda – eks see lehmapiim ta ellu jättis.

“Ma vaatan, et täna on ikka ilus päev,” kostab Leili. “Peaasi, et jälle sadama ei hakka. Eks sajuga on jube kehv turule minna.”

Kalle silmitseb Leilit. Ei vasta midagi.

“Kui me sinna turule läheme, siis võime ikka Kadriorust ka läbi käia. Eks see park ole ikka ilus,” lausub Leili jutu jätkuks, kuid ei ootagi oma vagaselt kaaslaselt vastust.

“Mis me siin ikka istume. Kondid jäävad kangeks. Hakkame õige liikuma. Kell ka juba seal maal, et varsti hakkab pimedaks minema. Teadagi neid novembriõhtuid…”

Kalle silmitseb taas Leilit, kuid ei vasta sõnagi.
Leili võtab esikunurgast oma tumesinise vihmavarju.

“Ehk võib vihma tibada. Ma igaks juhuks võtan kaasa. Tule, Kalle, läheme nüüd. Mis sa ikka kooserdad siin.”

Kalle tuleb esikusse Leilile järele. Nad seavad sammud välja. On porine novembrilõuna Tallinna äärelinnas. Nad astuvad tasa mööda kivist teed, lausumata teineteisele sõnakestki.

Leili on harjunud sellega, et Kalle talle suurt midagi ei vasta. Kalle on rahulik ja mõtlik. Temale ei istu see rääkimine kohe üldse. Leili on ka ajaga vaiksemaks muutunud. Kui ta veel keskkooliealine oli, siis oli temagi särtsakas neiu. Ta armastas isegi väga rääkida. Leili on ajapikku oma kaaslasega sarnasemaks muutunud.  
Nad elavad vaikselt koos. Armastavad, kuid ei suvatse seda öelda.

“Mis asi seal siis kirjas on? Turg suletakse täna pool tundi varem?!” karjatab Leili ning võpatab isegi, et nõnda vali hääl tema suust välja kukub. Kalle ehmatab. Kalle ei ole sellise lärmiga väga harjunud. Ehmatusest taganeb Kalle paar sammu. Järgneb veel üks käratus. Veel valjem käratus. Selle käratsue taga ei olnud Leili. Nõnda suurt lärmi ei mõista isegi Leili teha, rääkitama siis veel Kallest. Selle lärmi põhjustas auto.

“Tänavad on ka nõnda lärmakaks muutunud,” hõiskab Leili ehmunult.

Kalle endiselt ei vasta talle. Leili on sellega harjunud, et tema lausete lõpus ikka üks suur vaikus on.

“Kalle, läheme nüüd. Proovi ikka sammu pidada,” manitseb Leili Kallet.

Leili pöörab pead.

“KALLE!” röögatab Leili. Nüüd juba valjemini, kui too auto.

“Nurr… Kurrnjäu… Nurr…” vastab Kalle.

Need olid Kalle viimased hingetõmbed. Leili peab turult koju üksinda kõndima.  Armas kass on Leililt igaveseks ära võetud.

 ---

Mai Triin Puström